Restoranitest: Kalambuur – kodune nii atmosfääri kui roogade poolest

Isegi see, kes veel juhuslikult pole perekonna ettevõtmistest meediast kuulnud, leiab sellekohase vihje menüü esimeselt leheküljelt, kus nalja- ja kalamehe Vladislav Koržetsi söögi- ja joogipalved.

Aulik Looja, Loodust ikka kaitse sa,sest et väga hästi meile maitseb ta.Flooral ja ka faunal lase lokata,et saaks inimsugu rõõmsalt kokata.

Juba vanad kreeklased teadsid,Et kõik voolab – panta rhei.Mina palun, et kõik see, mis voolab,Ei voolaks minust päris mööda.

Ettevaatlikkusega koostatud menüü

Kohvik on pisike, aga seni, kui ilusat ilma jätkub, saab istuda ka maja ees imeilusas Hirvepargis. Päikest jätkub sellesse parginurka küll ainult hommikupoolikuteks, aga pleedid on olemas ja septembri teisel nädalal saime nende varjus ka varajaseks õhtusöögiks piisavalt sooja.

Kalambuuri menüü on kokku pandud väga ettevaatlikult. Ettevaatlikkuse all ei pea ma silmas mitte niivõrd selle lühidust – kolm eelrooga, kaks suppi, neli pearooga, kaks lasterooga ja kaks magusrooga on väikese kohvikukese jaoks rohkem kui küll, vaid pigem valmistusviiside tagasihoidlikkust.

Kui kiirmarineeritud lõhepalad ja vürtsikilud vajavad mingitki kalaga ringikäimise kogemust, siis räime-peedikotlet kartulipudruga, aga eriti tursamaksasalat, olid ühe kohviku, mis sest et tagasihoidliku, jaoks liiga lihtsakesed. Lõunapakkumiseks sobiks ju küll, aga õhtusöögi juures ootaks ka pisut kokakunsti.

Nii et natuke liiga kodukootud on see kalambuur. Kodukootus tuleb kasuks vaid leivale ja saiale, mis mõlemad oma maja tooted. Roogade kompositsiooni, väljapaneku, viimistluse ja ka tekstuuride puhul on arenguruumi tublisti, näiteks võiks räime-peedi kotletti krõbedamaks ja tihedamaks timmida, praegune oli nii seest kui ka väljast päris pehmekene.

Vormi kaotanud peategelased

Kalaseljanka maitses hea, aga nägi välja rohkem pudru kui supp, kalapalakesed olid kõik oma kuju kaotanud, ainult krevetikõverikud suutsid joont hoida. Oleks siis tegemist mingi lihtsa lõhe või kasvõi haugiga – ei, supp oli tuurast, meie söögikohtades vägagi haruldasest kalast, mis tegi peategelase vormikaotuse eriti kahetsusväärseks.

Ka vajaks maja esindusroog, Kalambuuri kalavaliku nimeline suupisteliud veidi tuunimist, olgu või tillioksakese, olgu või rediseviilukesega, et kolm praegu nii ühtmoodi välja nägevat suupistekuhjakest ka välimusse pisut omapära ja apetiitsema kujunduse saaksid. Maitsed on ju mõnusad ja portsjonid suured, vahest liigagi suured – ainuüksi supist jätkub kõhnemaks kõhutäieks, praad vajaks aga juba korralikku isu.

Teenindus on nobe ja püüdlik. Pakutakse vett, pleedi, veini ja leiba, enam-vähem sobiva kiirusega kaovad laualt ka tühjakssöödud nõud, mis on vägagi meeldiv, sest õuelauad on imetillukesed, kolmekesi koos praadide, vee- ja veiniklaaside ning leivataldrikuga nende ümber mahtuda on võimatu.